kunagi oli suusareis

Ürikute tarbeks tuleks kirja panna, et käisime märtsis kõige perega Slovakkias suusatamas. Miks just seal? No eks ta ole, pärast Austriat ja Cervinia-Zermatti või Kolme orgu tundub Andorragi pisut nigel, see-eest aga päikseline ja odav, siis oli Slovakkiasse minek pisut kaheldava väärtusega ettevõtmine... aga no mis sa teed kui mõni on üle poole aasta töötu olnud ning rahakott just puuga seljas pole. Kõigele lisaks veel bussireis... no see kõlabki umbes sama jubedalt kui tegelikkus oli.
No aga põhjustest veel - nimelt oli viimasest Jasna-reisist täpselt 10 aastat möödas ning ka siis käisime kogu perega. Üürisime mikrobussi, võtsime sõprade pere ühes ning olime küll oma nädala jooksul kahes eri hotellis aga mõlemad siiski keskuses. Seekord läksime Popradi ja mõte oli käia ka teistes keskustes, sest Jasnas olime juba 3 korda käinud.

Jasna on koht, kus esimest korda elus mäesuusad alla panin ning suusatama õppisin (ema õpetas), küll valesti aga siiski, reisi lõpus tulin igast kohalikust mäest probleemideta alla. Kuna ema 50+ vanuses mäesuusatamisega alustas, siis tundus, et asi väärib katsetamist - ehk saan ka mina hakkama :) Järgminegi suusareis läks Jasna, siis aga omal käel. Mikrobuss, ema ja vend ning sõbrad, kellest üks paar polnud kunagi varem suusatanud. Too meesolevus sõitis juba ülejärgmisel päeval igast mäest ja ka mittemäest, st mitte ametlikust mäest - tõstukialused jms, alla.

No aga tagasi seekordse reisi juurde. Bussisõit oli jube, läksime üle Tartu, sest see reis sobis ajaliselt, hinnalt ja pikkuselt kõige paremini.... Tartu väisamine tõi aga paraku kaasa mitu tundi pikema sõidu. Siis iga natukese aja tagant pissi-, kohvi-, söögi- jne peatus... sh ka kell 2 öösel. Oleks siis soe olnud aga mul hakkas külm kui bussiuksed lahti tehti :(

No ja kohapeal käisime 2 päeva Jasnas ning 2 päeva Tatranska Lomincas. No ega selles Lomnicas tõesti suurt midagi teha polnud http://www.vt.sk/en/mountains/skiing/tatranska-lomnica/
Jasna oli aga kõvasti arenenud - Põhja- ning Lõunanõlvad olid ühendatud ning oli kohti kus suusatada :) Eks see mõjutas Lomnica nigelat muljet, et oli suhteliselt soe ning allpool oli lumepuder, kus libisemisega ääretult kehvad lood, päris üleval oli aga jää ning kohutav järjekord. Teised keskused pidid väidetavalt veel kehvemad olema ning hoolimata reklaamist, et külastame erinevaid keskusi, meid nendesse ei viidud. Puudus ka normaalne info selle kohta, et kuidas soodsamaid pileteid osta (netist ostes oli arvestatav allahindlus), reisijuht oli 2 keskmist reisipäeva üsna umbjoobes ning veekeskuse külastuse eel rahakogumise asemel magas bussis. Veekeskus oli ka muidugi tore... laste lemmikud torude näol leidsime alles päris lõpus, ma ei tulnud selle pealegi, et tuleb läbi mitmete väravate ja hotelli- või söögiosa mööda koridore pikalt rännata, enne kui õigesse kohta jõuab. Arvasin et õues nähtud torud kuuluvad mingi hotelli või mingi muu veekeskuse juurde. Suuri laineid tehti ka kord tunnis ning infot selle atraktsiooni kohta polnud ka eriti kusagil.

Lapsed jäid vist reisiga rahule, Ness muidugi streikis mäel ning sõitis jalad harkis (kui pärast tahtis, siis oskas ikka õigesti sõita ka), tips oli muidugi tubli - ta on endiselt meie pere kõige parem suusataja.

Eesti rahvuslik lennufirma - parasjagu kuulutati see nimi välja :)

Rabajooks

Kuna kevadel lapsed viilisid, siis seda enam et tookord sai Nessi lasteaiakaaslane poodiumile, otsustasime et seekord nad jooksmisest ei pääse. Ilm oli ka super ja rahvast oli nagu murdu - üsna rekordosavõtu lähedane tulemus olevat olnud.
Nüüd jääb mulje nagu me oleks jubedalt tulemustele orienteeritud aga kuna Ness on olnud ilgelt heas hoos ja ta tahtis uut koolikotti, siis ütlesime talle, et kodurada ja andku aga minna.
Selle ütlen kohe ette ära, et Tips jäi seekord Nessile ikka korralikult alla... tal on pidev jama pistmise, kõrvetiste jms. Ma ise arvan, et põhiprobleemiks on laiskus kondiites. Kui ikka trennist hoogsalt viilida, siis ei tule ka tulemust. Ja praegu on veel õige aeg sporti teha sest täiskasvanutel tulevad igatsugu  keemiad (ma ei mõtle dopingut) juurde, nii et siis on tervisespordi asemel tegemist tervistkahjustava spordiga.
Aga tagasi Nessi juurde, kes oli väga tubli ja jõudis poodiumile!
Suur pettumus oli aga see, et Tips on saanud igal erineval poodiumikohal koolikoti aga Ness ei saanud, sai hoopis Nike rätiku ja Oriflame pesugeeli ja deodorandi ja veel mingit väiksemat staffi nagu Postimehe sokid ja LOV poolt jõusaali kinkekaart (jube lühikese kestvusega seejuures).
Aga ikka superhüpertubli!

sügis

sügise saabumise puhul sai blogi pisut soojema väljanägemise.
Sügise saabumist kuulutab ka Pirita sügisjooks, millest kolmandat korda osa võtsin. Õnneks laskis haige jalg lõpuni joosta.... mina, kellel on alati probleem pigem põlvega, suutis mõne nädala eest hoopiski jala välja väänata ning viimane Stamine jooks oli tänu sellele ikka vägagi valuline. Eks see jalg tunda andis aga pärast 2km ei läinud hullemaks vaid lihtsalt andis tunda, et ta seal on.
Ness oli tubli - sai karika! Tal oli viimane kord võimalus 0,5km lastejooksul osaleda. Pärast jooksime kõik koos seda ca 6km distantsi.

Tips on alla käinud, P jooksis tast seekord kiiremini... Ness jooksis ka üle pika-pika aja nii pikka maad. Eks ta käib nüüd kergejõustikutrennis ka, nii et vaatame kuidas Rabajooksul läheb, ise arvan et suvise laisklemise tulemusel ei lähe eriti hästi... aga eks tal on ka paar aastat aega seal poodiumi püüda.

reisil

Kuna kodus läks tempo seoses isa raamatuga väga hulluks ja sooja ka ei lubanud, siis otsustasime võtta suuna lõunasse. Minu panus seisnes Horvaatia nimelise raamatu ostmises.

Laulavad ja tantsivad

Nüüd on lastel olnud mitu laulu- ja tantsuga seotud üritust jutti.
24. mai oli Nõmme kevade raames suur laulu- ja tantsupäev, kus tips ka laulis.

ilm oli super ainult tips oli väsinud, ta oli hommikul Elvas võistlustel ning jõudis nibin-nabin kontserdi alguseks kohale. St et olime arvestanud, et ta ei jõua aga siis järsku selgus, et ehk ikka jõuavad ning siis läks kibekiireks valgete riiete otsimiseks (pärast ta kurtiski, et kleit oli väike ja tal ebamugav olla).

No ja 30. mail oli koolis 9. klasside lõpukell, seal käis esinemas 6 poissi poistekoorist, sh Ness.

ja pühapäeval 1. juunil oli koolis suur perepäev, kus esines Ness pulgatantsuga (lihtsustatud versioon sellest, mida ma tean) ning mõlemad lapsed laulsid oma kooriga.

Minul nina punane peas, sest kes oskas arvata, et peab nii pikalt päikese käes istuma, hommikul kodunt väljudes oli ju taevas pilvine ja hall.

Ja perepäevalt jõudsime just siis koju kui onu Yngve külla tuli :) Väga tihe päev ja hoolimata rohketest positiivsetest emotsioonidest ka väsitav. Nii et õhtul asjalik olemise asemel sai hoopis pikutatud ja molutatud - magamaminekuks oli ju kell liiga varajane.

Ma arvan, et vanadus pressib peale - kuigi vanad inimesed vist ei taha laupäeva- ja pühapäeva hommikul pikalt magada? Ja ega laupäevane töölkäimine vist ka nädalavahetust lõõgastavaks ei muuda.

Tipsu esimene karikas

Esimene linnasõit ja II koht! jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee. Vaadake, millisest hullust mäest nad üles sõitma pidid! Neil oli vaja sõita 2 ringi, suurematel veelgi enam.


Kuna pidime veel 1 päevaks Viljandisse jääma, sest mõned hullud osalevad Estonian Cupi sarjas - fui kui lohisev nimi, eelmise aasta sponsori järgi Samsungiks kutsuda oli palju mugavam ju - siis pidime leidma ka öömaja.

Käisime siis mu lelle juures külas, kus selgus, et 4 tundi kaminakütmist annab hommikuni mõningast sooja ning see, et peale ühte veiniklaasi ehitas P elektrisüsteemi piisavalt ümber, et radikas hommikuni sooja andis ning isegi sooja vett sai samal ajal keeta ja korgid ei lülitunudki välja. Naersime, et oleks veel veidi alkoholi sees olnud, siis oleks võinud kogu süsteemi ümber ehitada. (kodus mitte järgi proovida - lihtsalt pimedas ja külmas istumine ei tundunud eriti meeldiv, seda enam et tänu vihmale oli üsna niiske ja rõske olemine, ega seal saunamajas ju talvel keegi elutse) Naabermajas elab küll sõber elektrik aga tal on vahepeal joomise ja pidutsemisega nii palju tegemist, et enne jaanipäeva polevat temal elektrikilbi vahetamiseks aega. Maaelu ju...

ikka nõrgim...

Seekord oli Ness essa, tegi isegi Tipsule jooksus ära. Selge see, et Tipsule istub pikk maa paremini, oleks 2 km juba olnud, siis oleks ta vähemalt III koha saanud, seekord siis napilt IV koht oma vanuseklassis.

Mina ja P olime oma kategooriates kumbi 8. kohal.... aga minu tempo oli muidugi kõvasti aeglasem.

Ness muidugi võrdles enda ja Tipsu 2 nädala tagust kingikotti... see oli Tipsul kõvasti suurem ja kottiderohkem ;). Ta sai ainult 1 palli, nüüd vaja leida nõel, et see täis pumbata.

Perede arvestuses oli ilge jama, nad ei suutnud kuidagi tulemusi kokku liita, andsid siis välja 3 III kohta, samas praegu on kodulehel, et me olime III kohal, siis korraldaja kirjutab, et tegelikult olime ikka IV kohal ja laste trennikaaslaste pere oli III kohal... no kokkuvõttes, et mida suurem pere, seda rohkem punkte ja kõrgem koht, nii et järgmiseks aastaks lapsendame. Ilmselt tuleks võtta paar last kusagilt aafrikast, peab uurima, kus need kõikse kiiremad jooksjad kasvavad.

Lihtsalt see korraldamatust rikkus pisut tuju, eks kõik olid pärast jooksmist väsinud ja ei suutnud asja nii huumoriga võtta nagu oleks pidanud.

rabajooks

mina olen nõrgim lüli!


Tips essa, P teine, Ness kolmas (jooksis talvesaabastega - tark laps, tark laps..... botased olid esikus olemas küll, sai trennikotist välja võetud ja puha aga jalga ei jõudnud ega kaasa ka paraku mitte) ja mina neljas. Imede-ime on see, et ma ära ei surnud, tavaliselt on 3km see piir, kus surema hakkan või hakkab pistma või põlv valutama või tuleb jalg otsast ära aga seekord, täiesti müstiliselt, suutsin kõik see maa joosta.

nüüd tuleb veel suvi otsa komapäeviti jooksmas käia ja vaatame kuidas sügisel lood on.

rattahooaeg avatud

ja 1. aprillil ilmus mu pildile külaline :P

Ness poodiumil

Seekord otsustas Tips, et tema eelistab võistlustele klassiõe sünnipäeva ning läksime vaid Nessiga. See on esimene Samsungi üritus, mida eelmisel aastal külastasin ning ütleks, et üks parima korraldusega üritusi, sest nüüdseks on ju külastatud mitmeid.

Pärast Tipsu eelmise nädala rattaüritust, kus lasti tal vales vanuseklassis võistelda ja ta auhinna mittesaamise tõttu pikalt nutta lahistas... kusjuures too oli veel tasuline võistlus (käis koos treeneri ja klubikaaslastega), siis Kalevipoja etapile annaks lausa 10 punkti.

Väga meeldiv oli see, et kohe öeldi ära, et poisid-tüdrukud sõidavad koos... enne on nähtud küll etappe, kus tüdrukud on stardijoonel valmis ning selgub, et tuleb poistel ka starti minna ning siis on nad ka nende viletsamate tüdrukute taga, kes lihtsalt kodulähedasele võistlusele tulevad.

Aga jah, Ness jäi stardiks valmistuma ja mina läksin alla (finiš on ülesmäge) ning üllatus-üllatus, Ness saabub eelviimasele sirgele kolmandana. Ma esiteks hõõrusin natuke silmi, et kas näen ikka õigesti ja pistsin röökima, et edasi, kohe kurvi taga on finišisirge, pane juurde, tubli oled jne jne jne. Ness aga vaatas muudkui tagasi... ma siis röögin, et ära vahi tagasi, pane juurde, sest tagasi vaadates kaob kiirus ära  ja neljas hakkas juba lähemale jõudma.... spurtisin nagu segane, ise ka imestasin ja muudkui röökisin :P

Õnneks ta päris lõpus tagasi ei vahtinud ja lõpetas korraliku vahega neljanda koha saanud poisi ees.

Poodiumil käitumist tuleb veel õpetada - ei ole vaja hakata oma kilekotti uurima vaid pigem demonstreerigu diplomit ning õnnitlegu kaasvõitlejaid ;)

Ja mina istusin kampsuni ning jopega ja Ness läks pärast võistlust järve ujuma... prrrrrrrrrr. Hommikuse 13 kraadi peale ma ei tulnud selle pealegi, et ujumisriideid kaasa võtta. Õhtu veetsime Põltsamaal, külastasime ühte tädi ja rüüstasime teise õunaaeda.

Tips saabus sünnipäevalt pühapäeval, väidetavalt oli vaid 4 tundi maganud ning mitu korda riietega vette kukkunud + ujumas käinud.

Kordaläinud nädalvahetus.

Suvised päevad

Traditsioonilised suvepäevad (sh külade päevad) on meil juba 5. juubeliaastat kavas, me jõudsime küll alles teist korda kohale. Eelmisel aastal ei saanud ju Rootsimaalt tulema ning reisisime Rootsi-Noarootsi (Rootsi-Eesti või Rootsi-Soome-Eesti) asemel Rootsi-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Eesti.

Ilma eest oli ettemaks tehtud ning kurta sai vaid pisut suure palavuse üle... kusjuures reede õhtul või kui täpsem olla, siis öösel läks üllatavalt jahedaks.

Meie rahvale oli eraldatud neli korterit - õpilaskodud. Võtsime endale korteris alguses 2 kahest tuba, et siis jääb 4-kohaline ruum vabaks aga mingi hetk otsustas veel 1 laps meile kolida ning lapsed kolisid suuremasse tuppa ümber - meie poiss ja plika ning plikast noorem/poisist vanem plika ka. Neil oli pidžaamapidu plaanis aga kolmas tüdruk (kes oli pisut noorem ja vahepeal kampa võeti) kolis ikka tunnikese pärast alla oma vanemate juurde. Alguses oli ikka diskomuusika ja küpsised jne aga kuna kell oli hiline, siis võtsime mingi hetk muusika ära.

Hommikurivistusele jäime küll hiljaks aga rongkäigu ajaks olime täiesti olemas - lapsed ka. Poes jõudsime ka paar raksu käia - jäätis oli selle ilmaga parim toit! Kohalik lõunasupp oli ka väga hea.

Päeva peale laekus rahvast juurde ning tulid ka neljase toa soovijad, nemad aga said kahese toa ja ühe lapse lastetuppa (plika) ning pereema pidi siis mujale minema. Nüüd olid tüdrukud küll üks paras kamp ning kui alguses oldi vaikselt, nii et Ness kustus suhtkoht kiirelt, siis mingi hetk läks asi väga lärmakaks. Pereisad käisid vaheldumisi keelamas aga oli vaja ju armastust ennustada ja petshoppidega mängida jne jne jne,

Täna mõnulesime päeva rannas - Roostal siis sedapuhku. Pärast eilset kohalikku randa enam ei kippunud - hiilimata soojast veest ning minu selleaasta esimesest ujumisest  ei olnud koht siiski eriti mõnus. Esmalt astusin mingi kalanina endale jalga, no tegelikult küll vähemalt kolm, lihtsalt üks ei tule kuidagi välja ning pärast lõin jala mingi merepõhjas oleva betoonploki vastu ära.

Loodame, et väga hulle päikesepõletusi täna ei saanud - eelmise teisipäeva mälestus on piisavalt hull. Nessile tõmbasin mingi hetk särgi peale ja ise kasutasin tema mütsi ... kõigil naistel olid lahedad peakatted, lapsed ei tundnud nende järgi vajadust ning ei saa ju vajalikku kraami kasutult seisma jätta ;)

Terrass

Kuna aegade algusest alates oleme siin remontinud ja ehitanud, siis kohati on tunne, et enam ei jaksa. Õnneks tuleb pärast pimedat talve alati lõpuks ka kevad, mil mõtted liikuma hakkavad ning seejärel suvi, mil aeg tegudeks.

Igatahes on meil ammust ajast juttu olnud veranda korrastamisest aga kuna vana diivan seal ees seisab, siis astusime sammu õue poole ja otsustasime tegeleda terrassiga. Kuna elame liivahunniku otsas, siis korralikku muru ei ole ja hästi palju on sellist pudedat liiva-mulla segu, mida lapsed pidevalt tuppa toovad... no eks maja ümbruses olev 80 aastat vana paekivitee ning -terrass ei aita ka eriti puhtuse hoidmisele kaasa. puujuured on kivid paigast nihutanud, aeg on muutnud need praguliseks ning külm ja surve kihistuvaks. Pühi, mis pühid - puhtaks seda pinnast ei saa. No ja siis me mõtlesime ja mõtlesime ning vaadates ja lammutades autoparkimise kohta, mis laetud betoonkividest ning neid juurikaid seal all, mida oma jõududega saagida ei suuda, siis otsustasime tegeleda asjaga, millega ise hakkama saame ning ülejäänud teed lükata aega, mil vikinguga miljoni võidame - nagu ikka. Samasse järjekorda, kus uus piirdeaedki ;)

Otsustasime terrassi teha laudadest - et oleks mõnus palju jalaga astuda ning ka kevadel esimeste soojadega oleks mõnus olla. Miski ei takista kunagi aastate pärast ju paekivi tagasi panemast, lihtsalt praegu proovime puitterrassi valud ja võlud ära ning loodame, et pisut vähem liiva tuppa jõuab. No lootma ju peab - lollide lohutus jms.

Lõbus lugu oli tõrvapapiga - no olid meil mingid vanad varud ja poes müüakse ju hiiglaslikke koguseid! No igatahes oma varusid me üles ei leidnud ja laenasime siis siit ja sealtpoolt - lõpuks jäi ülegi. Eks see kivide kaevandamine-loodimine ilmselt oligi kõige vaevaliseme töö. Laudise panek võttis aega eelmise nädala neljapäeva ja reede - väga nüri töö.

Ja valgustus! Otsisime ja valisime ning lõpuks tellisime UKst, vahel tundub õudne, millised on siinsed hinnad - isegi soodushinnad on kallimad kui saatekuluga koos kusagilt mujalt tellimine. OK, hämaraandurit küll komplektil ei ole aga taimer sobib pareminigi, sest siis saame enda tunde järgi valgust lülitada.

Kuna aga terrass on L-kujuline, mille väike haru on üsna mõttetu kujuga - see on selline ala, mida me kunagi kasutanud ei ole. Mingi hetk mõtlesin, et sinna ka laudis panna ja näiteks lamamistool... aga tegelikult on see nurk pisut tuuline, nii et polnud just kõige parem mõte. Ja kuna terrass osutus üsna ebatasaseks oleks loodis puidupinna jätkamine koomiliselt kõrge jäänud. Igatahes jõudis Ness järeldusele, et tuleb teha bassein. Meie ei võtnud noorperemehe mõtet väga tõsiselt ja ostsime hoopis väikese tiigikese. Ülevalt rõdult oleks küll basseini vettehüppeid teha saanud aga ujumisvõistluste jaoks oleks teine pisut väikeseks jäänud. No ja kui esmaspäeval ostsime tiigi, siis teisipäeval purskkaevu ja veetaimed. Täna sai ümbrust paeplaatidega pisut käidavamaks muudetud ning paar taimekest (mägisibul?) istutatud. Eks tuleb veel vaadata, milliseid madalaid niiskuslembesemaid taimi plaadivahedesse istutada ja valgustid on ka teemaks - näiteks need, mis vette käivad.

Ise oleme omadega jube rahul, isegi lapsed on :) Hommikused pannkoogid metsmaasikatega jms hääd paremat on uuel terrassil ikka palju paremad. Grillmeister peab ainult trepist üles-alla jooksma... sügiseks saledaks?

Puhkus kodus

Seekord on teistmoodi puhkus - ei ole plaane kaugemateks reisideks ning ei ole ka tahtmist. Eks kõige mõnusamad suvereisid on autoreisid aga praegu on veel kevadine Austria kontides.

Tipsu saatsime ka nädalaks laagrisse - enne pole niimoodi ainult 1 laps kodus puhanud, eks seegi ole teistmoodi ja miks mitte puhkusemoodi?

Nädalavahetused on meil küll plaanitud - esimene nädalavahetus on suguvõsa kokkutulek Läti piiri taga + Tipsu laagrist toomine, teine nädalavahetus on Noarootsis, kolmas on õnneks rahulik ja kodune.

Nädala sees aga tegutseme. Fibo ja prussid ning terrassilauad on kohal, üht-teist on juba terrassile laotud ka. Vaidlusalune on L-kujulise terrassi tagumine nurk. Praegu selle nurga jaoks materjale tellitud ei ole.

Trimmerdama peaks ja sügisel teha lastud multši kusagile ära realiseerima... aga see on ka kodu "peaks", ülejäänud tuleb see, mida ise teha tahan.

Eks sel aastal on seoses Samsungi rattamaratongia sõitmist mööda Eestimaad küll ja küll. Käisime Rõuges (ja Pukas ja Otepääl ja Tartus), enne käisime Aegviidus ning Viljandis ka. Kõik need päevad on olnud mõnusad.

Rõuges nägin Viire ehitatud muinasmaja ära, kiikasin ka Ööbikuorgu aga sääsed asusid liigsele rünnakule.



Ja kui eriti hästi läheb, siis ma saan vihmaste ilmade ajal tööd teha ning ehk ei olegi puhkuse lõpuks pankrot!!! Ja kui natuke finantsi on, siis tuleb augustis selle suve teine välisreis lõunasse - Läti asemel lausa Leetu.

Rattasõit

Et Tipsul elu veel õnnetum oleks, siis toimub Filter karikasari, mille lastesõidud on lubatud kuni 10-aastastele... aga neile, kes  temast siiski 3 kuud nooremad on. Tema peaks sõitma juba koos suurtega - näiteks 39 km. Prrrrrrr, ma ei saa aru, millega nad seal mõtlevad, sest nii noorest peast ei peaks veel nii pikka maad sõitma.

No igatahes, me moodustasime täna Tipsuga hooldetiimi ning võistlustulle läksid P ja Ness. Ness sai veel eile mesilaselt varbale nõelata ning oli suhktkoht õnnetu ja ei tahtnud üleüldse kusagile minna.

Aga no kui me juba topingu sisse olime söönud - crepid maasikate, banaanida ja palmimeega... mmmm, no siis  ei saanud seda hästi alanud päeva ju raisku lasta. No vedasime end kohale, passisime, sest nagu alati lõppeb registreerimine liiga vara, et inimesed ikka registreeritud ning stardinimekirjad korrektsed saaksid.
Seekord oli nii, et kõigepealt startisid pikamaamehed, siis pooldistantsi omad ning alles seejärel oli lastesõitude kord. Lastesõitudega on alati üks segadus ja jama, täna küll hüüti hulgem nimesid välja aga kõige väiksematest suutsid osad ikkagi oma sõidu maha magada. Ness õnneks hüüti nimepidi starti ja meie midagi maha ei maganud. Temavanused pidid sõitma 2 ringi, ehk 1 km. Üks poiss, kes oli suurema rattaga kui Ness pani alguses päris hästi minema, muu rahvas võttis rahulikumalt... igatahes esimese ringi lõpetas Ness see suurema rattaga poiss tihedalt kannul. Teise ringi puhul oli mul tunne, et suurema rattaga sõidab mööda, sest suurem ratas on ju üldjuhul ka kiirem aga ei, Ness oli ikka napilt ees, teine oli juba tema tagarattaga kohakuti aga ette ei suutnud rebida. Hurraaaaaaaaa! Ness sai elu esimese võidu!!!

Rattasportlased

Rattahooaeg on avatud juba mõnda aega aga möödunud nädalivahetusel sai austatud ka võistlushooajaga. Käisime külast neiu T-l ja Mulgi rattamaratonil, kus Tips ja Ness sõitsid lastesõitudel välja ajad esimesse poolde ning pereisa jäi poolmaratonil suhtkoht keskmiseks.

Tips avastas, et ta peab sel aastal võistlema koos 11-12 aastaste neidudega - sügisel sündinute raske saatus ning oli endast ikka väga väljas, õnneks ikka suutis oma stardiks toibuda ning klippidega oma kolm ringi ilusasti läbida. Jajaa - klippidega, neis sai juba eelmise suve lõpus räägitud ja siis ma tellisin kevadel ka rattakingad nr 35,5, sest väiksemat numbrit polnud - need on aga mulle väikesed ja talle tohutult suured, sest ainult 1 krõpsuga ja ei saa väga kõvasti kinni tõmmata. Läksid siis X-Sporti ja ostsid 3x kallimad nr 36 kingad, mis nii talle kui mulle jalga lähevad. No ja harjutamist oli siis ma arvan, et 5-6 korda enne võistlust ja suhe klippidesse on armastuse-vihkamise suhe... et kui parajasti välja tuleb, siis on superrahul aga kui kukub, siis on jama. Põhiprobleem ongi kukkumistega, sest kui tasakaal kaob ei ole jalga pedaali küljest üldsegi mitte kerge kätte saada.

Aga nüüd on nad Roheliste Rattaretkel - Tips klippidega ja tundub, et saab hakkama. Eks varsti kuuleb muljeid.

Õnneks jäeti mulle koju Ness, kes tegi täitsa ise (OK, vanaema pisut aitas) ja minu eest salaja koogi :)

Ja neljapäeva sain koolis enda portree ja paar lille, mis kunagi ei närtsi - 1 on praegu koridoris (pesulõksuga) lambi küljes ning teine magamistoas... tuhkkuiv küll, väidetavalt aga kastmist ei vaja.

Austria suusareis

Käisime, nägime, suusatasime... külastasime erinevaid keskuseid, saime valdavalt ilusat ilma kuigi lubas pidevalt lund ja tuisku. Mõnus oli - nagu ikka mägedes!

koduküla

Koolikotti saamas

alguses sõitsime tõllaga

leidsime pisut popima ja ehk ka kiirema sõiduriista

bensupeatus

lõpuks jalgrattal...

ja kott õnnelikult kätte saadud :)

Esimene rattavõistlus

Kuna Tips on nüüd aasta (ning Ness kuu) rattatrennis käinud, mis talvisel ajal pigem küll suusatrenn on, siis tundus mõistlik ta rattavõistlust kaema saata - noh et ta näeks kui palju inimesi rattaga sõitmas käib, et saaks end teistega võrrelda jne. Laupäeval oligi Kalevipoja rattamaraton koos Gutta lastesõitudega ning kuna koht polnud Tallinnast kõige kaugem (Setumaale või Narva poleks viitsinud sõita), siis läksime.

Neiu vanuseklassis oli vaja sõita 2 ringi ning rada pidi raske olema, lõpp oli küll mäest üles ning esimene kord tuli ta sealt liiga raske käiguga üles aga teine ring oli juba parem. Startis teisest reast aga püsis suht stabiilselt 5. kohal, mis seltskonnas, kellest enamik on juba vanad kalad, on mu meelest väga hea tulemus :)

Kuna Palamuse on seal kohe peaaegu kõrval käisime ka Kevade radadel... Tipsul nimelt raamat pooleli.

Pärast jõudsime Põltsamaale erinevaid vanatädisid ka külastama, üks oli juhtumisi suvepuhkuselt koju käima  tulnud ja seal läks piisavalt aega, et teine jõuaks sünnipäevalt koju tagasi... kohe kaks külaskäiku ühe hoobiga!

Kiire Rootsireis :)

Nujahh, kuna juba eelmisel suvel pidime Pipimaad väisama (see oli lubatud Tipsu klaveritundides käimise motivaatoriks) aga ei jõudnud sinna, sest olgem ausad - selle reisi rahade eest saaks perega mõnusalt nädala soojal maal puhata... aga no kui on lubatud, siis on lubatud ja tuleb minna.

Mõtlesime ja lükkasime otsustamist edasi ning siis üks reede otsustasime, et tuleb ikka minna.... võtsime pühapäeva hommikuks laevapileti Helsingisse ning õhtuks Helsingi-Stockholm ning pakkisime-uurisime (sh tagasitulekuvõimalusi, mille jätsime ilmast ja muudest näitajatest sõltuma, st lahtiseks) ja panime pühapäeva hommikuks äratuskellad.
Kõigepealt kimasime Heurekasse, seal oli muuseas dinosauruste eri, mis lastele sobis. Näitus oli õues ja lubatud vihma asemel (see oli ka põhjus, miks valisime koha kus ka siseruumides rohkelt tegevust) oli ilm ilus ning väljas oli mõnus tegutseda.
Õhtuks laeva ning seal oli lastel tegevust maa ja ilm. Viking Villel oli lisaks tavapärasele bingole ning diskole olümiaprogramm, teater, Wii mängud, batuudid jne jne.... igatahes õnnestus lastelt sealt ohtralt nänni kokku korjata. Nii et teadke täiskasvanud, kes te laevaga reisite - te maksate kõik selle nänni ja lõbustuse, mis lastele korraldatakse kinni, sest lastel on sõit tasuta :P
Esmaspäeva hommikul kihutasime Kolmardenisse, võtsime 2-päeva pileti ning nautisime täiega. Ühe päevaga poleks seal tõesti midagi näha jõudnud, juba etendusi mida vaadata on 3 + safari + laste lõbustused + kaamelisõit jne jne. Safari oli küll teistsugune kui arvasime, nimelt on neil nüüd gondlid, mis teevad nö metsikul alal tiiru ning saad valida siis mitme keele vahel hääle, et saada infot allolevate loomade kohta. Gondlid olid muidugi stiilsed - kõik oli kujundatud "metsikus stiilis", sebra, kaelkirjaku jne mustrilised istmed, akende asemel trellid jne. Mingi hetk mõtlesime minna ka delfiine vaatama aga see järjekord ukse taga mõjus tõsiselt ehmatavalt ning otsustasime šõud järgmiseks päevaks jätta. Mõnus on see, et Kolmardenis ei vaata Sa loomi läbi trellide vaid kõik on kujundatud "vaba loodusena", kahju et Tallinnas seda teed ei minda :(
Teist päeva alustasime lindude etendusega, suurim vaatamisväärsus oli muidugi "nõid" ehk see meesterahvas, kes kogu kupatuse ühtseks tervikuks sidus.

Lastele oli seal muidugi palju mõeldud, laste loomaaed, mitu mänguala, elektriautode rada, batuudihüpped, väike lõbustuspark (ok, see on liialdus, sest atraktsioone oli 2 - suur kiiklaev ning delfiiniekspress, mis kujutas endast siis ameerika mägesid rootsi mastaabis), mis oli paigutatud delfinaariumi ning merilõvide kõrvale - ehk siis kõik oli teemasse. Mõlemad etendused olid lahedad... ja kui varasemalt olen alati delfiinidele kotikuid eelistanud, siis seekord meeldisid mulle delfiinid rohkem. Järgmisel suvel tuleks minna kusagile mujale delfiine, merilõvisid jne vaatama, nad mõjuvad nii positiivselt ja rahustavalt. Ilmselt kuluks mulle delfiiniteraapia ära ;)
Pärast kahte päeva loomaaias võtsime 1 rahulikuma programmiga päeva ning näitasime lastele Göta kanalit ning seda kuidas laevad läbi lüüside sõidavad. See oli päris põnev vaatamine, esimese satsiga oli 2 purjekat ning 1 jaht korraga lüüsis aga lõpuks nägime ära ka laeva, millest laiem ning pikem poleks enam sealt läbi pääsenud.
Seal sai muidugi kirutud rootsimaist parkimiskorraldust. Hullem kui meie MuPo, ausõna!  Tegime igaks juhuks filmi toimunust - juhuks kui nad tulevadki trahvi nõudma. Parkimise eest oli meil makstud ning aeg üle ei läinud!

Järgmiseks võtsime ette kuulsad karamellikommid, triibulised ning erinevate kujudega. Boonuseks jõudsime poodi ajal, mil üht satsi komme parajasti valmistati ning toodi ka soojalt meile degusteerida. Lastele lõbu rohkem kui rubla eest.

Õhtuks säittisime end Vimmerby lähistele et neljapäev seal veeta. Selleks ajaks oli selge, et neljapäeva õhtusele laevale Poola me ei jõua, nii et 2 ööd veedame seal. Siis jõuab ka Bullerbyt vaatama ning Pipimaalgi ei pea tormama. Oleks lapsed ning ise rootsi keele oskaja, siis oleks võtnud sinnagi 2-päeva piletid, kuna aga kõiki etendusi võõras keeles vaadata ei jaksa, siis otsustasime ühe päevaga hakkama saada. Rahvast oli rohkem kui inimesi ning kohati oli päris kitsas. Aga sai nähtud ikka väga palju ning kohati jättis parema mulje kui ette kujutasin. Kasvõi see, et see aeg kui kava järgi tegelased nö kohal olema pidid oli ühtlasi aeg kus nad aeg-ajalt etendusi mängisid - lisaks eraldi väljareklaamitud etendustele.
Aga vaatasime ühe jupi Emilit, siis kogemata vendu Lõvisüdameid ja Karlssonit ning plaanitult Pipit ja kogemata Madlikest ja lõpetuseks Röövlitütar Ronjat, mis mulle kõige parema mulje jättis. Seal oli tõesti selline mõnus kallakul istumisruum, oli näha ja tegevus oli tõesti raamatust (lossi äikesega lõhenemine Ronja sünnil ning lõpuks kahe röövlikamba leppimine). Pipi etendusel oli liiga palju rahvast, etenduses liiga palju röövleid ja liiga vähe minu jaoks harjunud Pipit. Maja aga oli aus ning pärast said ka lapsed röövlilaevaga "merel" sõita.

Tol päeval üritasime ka uurida, kas ja kuidas koju tagasi saaks. Iga päev oli tulnud väike vihmasabin ning tundus, et aitab kah selleks korraks.... ja siis selgus, et ei Tallinki ega Vikinguga ei saa Eestisse enne teisipäeva!!! Nii et me läksime hoopis Saksamaale. Võtsime reedet rahulikult, pakkisime ja sõime hommikul ning ööseks jõudsime pärast suhtkoht hilist ja hilinenud laevasõitu Poola. Võtsime teel suvalise öömaja ning jõudsime  laupäeva pärastlõunaks Gdandskisse. Ja sinna ma soovitan minna, vanalinn oli tõesti vaatamist väärt. Poola restauraatorite kuulsus on muidugi neist ees, nii et autentsust ma igaks juhuks taga ajama ei hakanud aga üldmulje oli hea.
Pühapäeval läksime poolsaare tippu - Hel külakesse ning militaarrajatisi vaatama, seal on tõesti vinged liivarannad ning kui päris poolsaare tipus oli pisut tuuline, siis poole poolsaare peal leidsime praktiliselt tühja ning pisut tuulevarjulisema ranna, mida lapsed täiega kaifisid. Madusid seal polnud, pildist ei tohi end eksitada lasta... lihtsalt üks mees tegi sellega äri, et lasi soovijatel end oma lemmikloomaga pildistada.


Õhtul käisime ka kuulsal Sopoti muulil... väga mõnusa õhkkonnaga koht on - rand, promenaad, päikeseloojang, mereröövlilaev. Ning peod käisid igal pool, sinna jõudes panid muuli algusesse välikino üles ning nauditi elu.





Lõpuks siis Vilnius ning Kaunas. Viimaste uudiste valguses on loota, et ka tuleval suvel Vilniust väisame, meile Nessiga oli sel aastal juba teine kord sinna jõuda.
Kaunases polnud ammu käinud ja mitmes mõttes oli seal tšillim ja rahulikum kui Vilniuses, sh teenindusega võis rahule jääda.
Eks ta ole mõnes mõttes arengult Vilniusest maha jäänud, just raha puudutavas - kirikutes korrastamine ja restaureerimine. Mul oli nii kahju vaadata nõukaajal käest lastud kirikut, kus langevarjurite baas olevat olnud. Eestis said kannatada pigem uuemad (20. sajandi algusest pärinevad) kirikud ning palvelad aga sealseid uhkeid ja samas nii lagunenud kirikuid oli kurb vaadata :(