sõidab

Käisime nädala alguses lastega rattaga sõitmas, tahtsid Kalevipoega ja seda "lahedat maja" külastada (tõlge - Glehni pargi skulptuure ja palmimaja), kuukaarte mul ega tipsul praegu pole, nii et rattad välja ja väntama! Neskinil väike titeratas, eelmisel aastal said abirattad tagasi pandud, sest ta ei viitsinud meie künklikul hoovipinnasel muidu üldse sõitmist proovida. Poolel teel avastasime, et  tagakumm oli tal kah tossssssss aga noh, tagasi pöörduda ei soovinud. Pakkusin turu juures, et läheks ostaks jäätist ja sõidaks tagasi aga ei, nii vinged tegijad, et vaja ikka eesmärgile jõuda ja kalevipoeg ära näha.
Nõmme suusasilla otsas istusid 2 meest ja jõid šampust, kas šampus on uus õlu? või viin? tagasiteel märkasin, et vähemalt 1 tühi pudel seisis pingi kõrval, kummalgi poolik pudel käes... aga iga inimese oma asi kuidas imeilusat suvepäeva veedab!
Neskinil oli mäkkesõitmine pisut keeruline, väga madalast kallakust sõitis üles, järsema puhul lükkas jalgadega hoogu või lükkas ratast käekõrval. Igatahes kohale me jõudsime!!! ja tagasi jõudsime ka. Nagu lubatud said lapsed turult jäätist, lisaks ploome ja herneid (murelid võin ma nende meelest endale hoida).
Järgmine päev läks meil raisku selle nahka, et mina seda tühja kummi täis pumbata ei suutnud aga kui me selle õnnetu kummi lõpuks täis saime kruvisin ka abirattad küljest, lapsele rulluisukaitsmed külge ja tänavale rattasõitu harjutama. Mina lükkasin ja Tips ergutas ning Ness väntas-väntas-väsis-lükkasin hoogu-väntas-pani jalad maha-ei saa edasi-lükkan hoog-väntab jälle jne jne jne. Ühtpidi juba tuli täitsa hästi (ilmselt on tänav kaldu?), teistpidi oli pisut keerulisem (=2-3 restarti).
Igatahes neljapäeval olid lapsed tahtmist täis ja sihtmärgiks sai valitud Sõõrikukohvik. Seekord sõitsime mööda tänavaid, mina ees, tips järel, Ness keskel. Alguses Ness vingus aga kuna mu rattalt maha ronimine oli keeruline (seisujalg on kah ammustaega katki), siis õppis ise ratta seljas hoogu tegema. Pärast sõõrikute manustamist (sõõrikud olid head, teenindus allpool igasugu arvestust, piisaval hulgal taldrikuid kah ei raatsitud anda) suundusime turule, ostsime maasikaid-piima ja kuna äikesepilved kogunesid, siis kiiresti ratta selga ja kodu poole punuma.
Ness pani vingelt, täitsa tegija mees!!! Kui juba vihma tibutas üritasin tipsu ees saata, et teeks garaaži ukse lahti aga tal oli ikka vaja õpetada, et keera Ness, keera! ja Ness keeras ja kukkus. No ei saa ju rattaga teravnurga all pöördeid teha, ikka kaarega ja sujuvalt. Igatahes saatsin tipsu kiires korras koju uksi avama ja tulime siis Neskiniga rahulikus tempos. Lapskodanikud olid omadega rahul - minul jalg verine (sest mu seljakott kardab äikest ja otsustas maha hüpata, mispeale tegin äkkpidurduse. maasikad olid püreeks ja mina kaks päeva lombakas. armid ainult kaunistavad, ma loodan, et enam mitte kaua), rohkem enam Ness sõita ei viitsinud. Eks see ratas ole vähe kribu ühe suure lapse jaoks aga kardan, et suurem ratas ehmataks ta praegu ära. Jõuluvanale aga võiks kirjutada, et suur mees vajab suurt ratast.