Suurepärane saiavorm

Testisin järjekordselt oma vormi murdmaaradadel ning kui Tips nigu tuul minema vihiseb, siis järelikult on tegemist saiavormiga. Metsas oli tegelikult ilus, lumised männid ja päike... aga väsitav. Mul õnnestus isegi leida paar endast aeglasemat sõitjat (seda, et need olid minust poole lühemad sportlased igaks juhuks ei maini). Õnneks tips pisut väsis ja siis suutsin temaga samas tempos sõita - aga hull tirts on ta sellegipoolest. Tuleval aastal on tal vastupidavust rohkem ja siis jään lootusetult maha. Õnneks on muidugi olemas ka Ness, kes täna lihtsalt meiega liituda ei soovinud. Tuleval aastal saame koos temaga rahulikus tempos suusatada.
Ja Moone, kellele sai just kuu aega tagasi õiged klambrid suuskadele ostetud - teate need 3-augulised kitsa otsaga - tal olid sellised saapad aga klambreid kasutas siiamaani laiu, sest õigeid polnud müügil. Tema suutis oma saapast jagu saada. Nüüd saab ta jälle uued klambrid hankida... boonuseks uued saapad ka. Aga eks ta arvaski, et võiks lühema suusaringiga piirduda ja leidis ka põhjuse, miks tuleb talle Tähetorni äärde järele tulla. Peaks teinekord temalt šnitti võtma ;-)
Neskin kurtis juba eile, et tema tahaks täitsa üksi rahulikult koju jääda. Kuna tal oli just kodupäev seljataga, siis sai mainitud, et aga sa ju olid üksi kodus. "Ei, Moonega ei saa rahulikult üksi olla, ta räägib kogu aeg!" Ise käisid kelgutamas, Sõõrikukohvikus ja veetsid muidu toredasti aega. Aga vanaisaga pidi hea rahulik olema, vanaisa ei räägi nii palju :-P
Ma ise nautisin ka lapsena vanaisaga olemist ja meie ühiseid jalutuskäike stroomi metsas. Vaatlesime sipelgapesi ning sipelgate käiguradu, imetlesime merd ja loodust... ja sõime hernekomme. Minu vanaisa oli suur ja paks ja rahulik mees, kel olid taskud alati hernekomme täis. Huvitav, et kunagi hiljem kui ise komme osta sain ei olnud hernekommid kunagi nii head kui need, mis vanaisalt saadud.