Oehh, sellist tatitõbe pole ammu külges olnud, kusjuures lapsi ravides ei ole omal pea nii paks ja on ikka mõned mõtted ka, mida nende enesetunde parandamiseks ette võtta aga kui tatti täis pähe ühtegi mõtet ei mahu või kui ka mahub, siis läbi selle tatikihi nad liikuma ei pääse niiehknaa, seega on ainuke asi mida oskan lebada vaikselt diivanil või istuda arvuti taga ja oodata et midagi juhtuks.
Tavaliselt hangin ma omale nohu juuni alguses aga eks tänavu olegi palavad ilmad varakul käes ning ühes sellega ka vajadus põdeda.
Aga lapsed on leidnud endale suurepärase koha lõunauinakute tarbeks - kuna P istub pööningul ja õpib, siis on sealne diivan eriti popp magamispaik, nüüd on kaklus kes saab pööningule magama... õnneks möödus tänane suht rahulikult aga edaspidi tuleb vist graafik sisse seada. Aga vähemalt magavad -või noh see kes pööningul on, see magab. Peabki jälle nihelevad Tipsu kontrollima minema - ta ju titest saati tuntud unepõlgur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar