Antoine de Saint-Exupery "Väike Prints"

õpetus LÄBIELAMISE kohta... 

"Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."

"Kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."

"Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mida selleks teha tuleb?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, sinna rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuse allikas. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."

"Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada..."

Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."

Ja ta lisas:
"Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse."
Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."

"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."

"Jah," ütlesin ma väikesele printsile, "olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu!"

"Inimesed," ütles väike prints, "poevad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..."

Alati on oht, et kui oled lasknud end taltsutada, saad natuke nutta.

"See on nagu lillegagi. Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad."