Tantsupeoga selleks korraks siis ühel pool. Sai proove tehtud, tantsitud - kõik 2 rühma olid ilusasti esindatud. Aga SEDA tunnet ei tulnud. Puudutuse aeg ei jõudnud inimesteni, ei läinud neile hinge või nende kätest edasi see puudutus. Ei olnud seda tunnet, mis siis kui naised kohtusid merelt tulnud meestega, ei tulnud pisarat kurku.
Tantsupeo parim hetk oli see, mil pärast II kontserti vanemad autole saatsime ja ise pärast paraadi nagu segased läbi linna tormasime ning suguvõsa kokkutulekule sõitsime. Vot see oli tõeline suveõhtu - soe, toredad inimesed, saun, grill, meri lähedal. Öine sõit tagasi Tallinna, et hommikul III kontserdile jõuda.
Ja läbi ta saigi, päris tore oli aga midagi jäi puudu. Võib-olla ka see, et kui rühm on nii suur - st tegelikult 2 rühma, et ei ole sellist ühtekuuluvust ja oma grupi tunnet. Võib-olla on neid tantsupidusid juba liiga palju ka saanud? Või see puudutus ei ole see tunne, mida ma vajan, või millest puudust tunnen? Või oli 5 aastat tagasi toimunud pidu lihtsalt niivõrd palju parem ja kui sul on kogemus millegi paremaga, siis ei oska kehvemat hinnata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar